Loll pole see, kes ei tea.

Me küsime targematelt nõu, kui plaanime auto ostmist. Konsulteerime teadjamatega telefoni või televiisori soetamisel. Ka toidupoes palume sageli nõu müüjalt mõne kauba üksikasjade osas.
Peaaegu igal sammul otsime-küsime-pärime infot millegi kohta, mis endale võõras või ebaselge. Tänase inimese "parim sõber" on Google.
Kui aga päevakorda tõuseb koera soetamine - tõenäoliselt 10-15 aastaks - siis on kõik äkki "targad" ja tormavad iseseisvalt tehinguid sõlmima.
Mingil kummalisel põhjusel usub tohutu hulk inimesi, et nad teavad koertest ja koerapidamisest kõike.
"Juba mu vanaemal oli koer." "Meil on alati koerad olnud." Sellised ja sarnased väljendid kipuvad reeglina tähendama, et kohe-kohe järgneb mingi täiesti asjatundmatu seisukohavõtt.
Praktika näitab - ja seda peaksid KÕIK endale tunnistama - et koeranduse teemadel on valdav osa eestlastest üpris võhikud. See ei ole häbiväärne, see ei ole ebaloomulik ega halb.
Häbiväärne, ebaloomulik ja halb on, kui me seda ei tunnista ja reaalsust eirates iseseisvalt oma rumaluse pinnal tegutseme.
Meedia on täis nutmaajavaid lugusid selliste rumalusest kantud otsuste tagajärgedest.
Arvamus "Minuga ei juhtu midagi, kõik paha juhtub teistega" on idiootlik. Juhtub küll, just SINUGA juhtubki!
Ja ometi on seda niivõrd lihtne vältida.
Meil on olemas sadu koerakasvatajaid, koolitajaid, koerasportlasi, aretajaid, näituseinimesi ja muid kompetentseid kodanikke, kes tunnevad sügavuti koeratõuge, teavad asjakohaseid regulatsioone, on kursis lemmikloomade turul toimuvaga jne. On olemas tõuühingud, klubid. On olemas Eesti Kennelliit. Meil on täiesti piisavalt teadjaid, kelle käest küsida.
Ei ole vaja mitte midagi rohkemat, kui vaadata peeglisse ja endale tunnistada - "Ma ei tea sellest asjast küllaldaselt" ning seejärel paluda abi.
Lihtsaim võimalus on oma küsimus püstitada mõnes Facebooki koerteteemalises grupis. Sel juhul pead muidugi arvestama, et saad hulgaliselt lolle kommentaare ja jaburaid soovitusi, mille vahelt on raske adekvaatseid nõuandeid üles leida. Selleks peaksid vaatama kommenteerija profiilile ja katsuma aru saada, kellega on tegemist. Ning rahulikult erinevate teemade kommentaare lugedes peaks peagi selguma, kes on lihtsalt igavusest igal teemal sõnavõtjad ja kelle sõnade tagant on tunda reaalset kompetentsi.
Sõber Google on alati kasulik. Kirjutades otsingusse näiteks "cavalier" ja "tõuühing" jõuad vaevata Cavalier King Charles spanjelite tõuühingu lehele, kust leiad seda tõugu sügavuti tundvate inimeste kontakte. Sama kehtib muude tõugude kohta.

Mistahes looma ostmisel mistahes välisriigist kaasnevad alati riskid, millega tuleb toime ainult kogemustega inimene. Ilma vastavate varasemate kokkupuudeteta ära võta sellist afääri MINGIL JUHUL üksinda ette!
Piisavalt pätte ja petiseid tegutseb ka kodumaisel turul. Võhivõõra inimese kuitahes ilusat juttu EI TOHI kunagi automaatselt uskuda ilma seda kontrollimata kahe-kolme-nelja kogenuma isiku käest.

Koera leidmisel, ostmisel, pidamisel, kasvatamisel on kuhjaga erinevaid nüansse, mis sageli ei allu tavalisele loogikale ja millele on võimalik "pihta saada" ainult kogemustele tuginedes. Kui sul vastavaid kogemusi ei ole, siis on iseseisev tegutsemine puhas loterii.

Palun, ära ole loll! Selleks ei ole mingit vajadust. Ega ka õigustust.

Kui sa kohe mitte kuidagi ei tea, kust oma küsimistega pihta hakata, siis kirjuta mulle :)
>>> Priit Feissbukis

Päris kindlasti ei oska ma vastata kõigile sinu küsimustele.
Kuid väga suure tõenäosusega suudan ma sind edasi suunata sinna, kust saad asjaliku vastuse või vajaliku info.
Ning väga soovitatav on mitte piirduda ühe vastusega ühelt inimeselt. Alati jääb ju võimalus, et sattusid vale inimese otsa. Küsi edasi, küsi mitmelt inimeselt.
Põhiline - pea meeles, et koera võtad sa endale pikkadeks aastateks. Küsimisele ja infokogumisele kulutatud päevad (või nädalad) on selle kõrval täiesti tühine aeg.

Teksti autor Tali Group